Tartu Hansapäevade silmapaistavamaid kostüüme saab vaadata kostüümide galeriist Femme.ee koduleheküljelt, mis asub siin. Hansaaeg kestis sajandeid. Lisaks moevooludele peegeldas rõivastus ka kandja seisust, jõukust, tegevusala ja päritolu. Sageli oli eeskirjadega määratud, millised kangad ja tegumoed olid seisustele kohased ning üheks raskeimaks karistuseks süüteo korral peeti keeldu kanda oma seisusele vastavaid rõivaid.

Keskaegsed jalatsid tehti nahast, olid poolkinnised, pehme talla ja valdavalt terava ninaga. Mida kõrgemast seisusest isik, seda pikem kinganina! Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Nii nagu keskajal seadustati ehete ja rõivaste kandmine, nii kehtestati normid ka jalatsitele. Näiteks 1363. aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega.

Parima valika erinevaid kangaid kostüümide õmblemiseks leiad Abakhan Fabrics kangapoest.

Sirgelõikeline särkScreen Shot 2014-05-05 at 22.56.41

Varasemale keskajale omase pika sirgelõikelise särgi tegemine on lihtsaim viis omale hansaliku rõivastuse muretsemiseks. Sellist särki, mis ulatub pahkluudeni, kandsid varem ja saavad nüüdki kanda nii mehed kui naised. Vaja läheb vaid paras kogus linast kangast, jupp jämedamat naturaalsest materjalist nööri vööks.

 

 

 

 

Kleidid

Screen Shot 2014-05-05 at 23.04.5713. sajandi alguses rõivamood muutus. Läbilõigatava pihaga kleidid rõhutasid piha peenust. Meeste särgid lühenesid ja varukad kitsenesid. Jalad kaeti sääristega – kahest riidetükist õmmeldud pikkade, puusadeni ulatuvate riidetükkidega, mis sõltuste abil vööle kinnitati. 14. sajandil muutusid naiste kleidid alt laiemaks ning meeste rõivad kitsamaks ja napimaks, kandma hakati lühikeste hõlmadega kuubesid ja liibuvaid pükse.

14. sajandi lõpus muutus trendiks kanda ülipikkade käistega rüüd, meeste kuued lühenesid veelgi ja nad hakkasid kandma sukkpükse. Keskajal oli tavaline, et jõukamad linnaprouad kandsid korraga mitut kleiti. Alumised olid pikkade kitsaste varukatega ja pealmiseid lühemate varrukatega või päris ilma, kaunistatud broderii või karusnahaga.

 

 

Pealisrõivas

Pealisrõivaks külmemal ajal oli keep, kas üle pea aetav nn pontśotaoline või eest lahtikäiv, paelseoses, rõivanõeltaga või pandlaga kinnitatav. Sajandeid oli lihtrahva seas populaarne kapuutsiga peleriin.

Screen Shot 2014-05-05 at 23.13.50 Screen Shot 2014-05-05 at 23.13.56

 

Pidulik rõivastus

Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi. Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust.

Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist.

Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati alussärkidel. Jõukama seisus kaunistas rõivaid soobli-, hermeliini- ja piibrinahkadega.

Rõivaste kinnitusvahendid (sõled, paelad, vööd, pandlad, pöörad, nööbid, kuljused) rõivaehetena peegeldasid samuti kandja sotsiaalset seisust.

Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp.

Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja märgitud hulgale ja kaalule. Varandusliku seisundi ja luksusmäärustega lubatud ehete kandmise vastu eksinuid trahviti. “Vääritutel” kutsealadel tegutsevate meeste kaasadel oli keelatud kanda samalaadseid ehteid linna auväärsete emandatega.

Peakatted

Peakatted olid rõivastega võrreScreen Shot 2014-05-05 at 23.20.49ldes enam moevooludest mõjutatud ja isiku sotsiaalset kuuluvust rõhutavad. Täiskasvanud meeste-naiste pead olid ka kodus kaetud. Palja pea ja lahtiste juustega võisid olla neiud, kes ehtisid endid seisusest lähtuvalt paelte ja pärgadega, pärlite ja kuldniitidega. Naised põimisid või neil põimiti juukseid vastavalt moejoonele, sest palmikud olid alustoeks peakattele. Laste ja lihtrahva meeste-naiste peamiseks peakatteks oli beebimütsiga sarnanev coif. Levinud olid ka tagasipööratud servaga kapuuts naistel ja pööratud servaga müts meestel.

Screen Shot 2014-05-05 at 23.24.02