Deprecated: mysql_connect(): The mysql extension is deprecated and will be removed in the future: use mysqli or PDO instead in /home/np10642/domains/hansapaevad.ee/public_html/2011/index.php on line 45 Strict Standards: Only variables should be passed by reference in /home/np10642/domains/hansapaevad.ee/public_html/2011/index.php on line 51 Strict Standards: Only variables should be passed by reference in /home/np10642/domains/hansapaevad.ee/public_html/2011/index.php on line 54 Pidulik rõivastus

Pidulik rõivastus

Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi.  Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust. Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist.   Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast  kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati alussärkidel. Jõukama seisus kaunistas rõivaid soobli-, hermeliini- ja piibrinahkadega.             Rõivaste kinnitusvahendid (sõled, paelad, vööd, pandlad, pöörad, nööbid, kuljused) rõivaehetena  peegeldasid samuti kandja sotsiaalset seisust. Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid  lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp.   Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja märgitud hulgale ja kaalule. Varandusliku seisundi ja luksusmäärustega lubatud ehete kandmise vastu eksinuid trahviti. “Vääritutel” kutsealadel tegutsevate meeste kaasadel oli keelatud kanda samalaadseid ehteid linna auväärsete emandatega. siis tasub tellida professionaalsetelt tegijatelt kodulehtede tegemine mis sisaldab kõiki kodulehtede töid alates kodulehtede kavandamisest kuni sealhulgas ka visuaaldisaini valmistamine professionaalsete disainerite tasub silmas pidada, et on kaalukaimaks teguriks, millisel määral kodulehe nähtavus aitab turunduseesmärke saavutada e-poe tegemine on heaks võimaluseks tooteid tutvustada, vaata lähemalt e-poe tegemine põhjalikumalt saab e-poe tegemine aidata ülevaatlikku lugemist täpsete ja iseloomulike professionaalne ja heal tasemel kodulehe tegemine tunnustatud ja visuaalselt atraktiivse .. korraliku ja mugavalt hallatava kodulehe tegemine aga ka kasutajasõbralike ning lihtsalt kasutatavate haldusvahendite abil sisuhaldussüsteem aitab kodulehti originaalse visuaaldisainiga vaata lisaks ka

Kõrgemad seisused ja linlased armastasid kanda värvikirevaid rõivaid, eksponeerides nii ka oma rahalisi võimalusi.  Värvivalikul arvestati sümboolikat: punane tähendas armurõõmu ja võitlusvalmidust, sinine truudust, kollane õnnelikku armastust, roheline iseseisvust, valge süütust, must kurbust ja vagadust.

Lihtrahvale jäi sajanditeks võimalus kanda vaid neutraalsetes toonides või maarohtudega värvitud kangastest rõivaid. Kirevamast kangast särgi kant märkis juba paremale järjele jõudmist.

 

Rõivaste valmistamise põhilisteks materjalideks olid linane ja villane. Kõrgemate seisuste rõivad valmistati kvaliteetsematest peenekoelisematest kangastest ja mida jämedakoelisemast kangast kasutati, seda madalamal sotsiaalsel positsioonil kandja oli. Siid- ja puuvillakangast  kehakatteid said lubada väga jõukad linlased, nõela- ja niplispitsi tehnikas äärepitsi kasutati alussärkidel. Jõukama seisus kaunistas rõivaid soobli-, hermeliini- ja piibrinahkadega.

           

Rõivaste kinnitusvahendid (sõled, paelad, vööd, pandlad, pöörad, nööbid, kuljused) rõivaehetena  peegeldasid samuti kandja sotsiaalset seisust.

Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid  lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp.

 

Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja märgitud hulgale ja kaalule. Varandusliku seisundi ja luksusmäärustega lubatud ehete kandmise vastu eksinuid trahviti. “Vääritutel” kutsealadel tegutsevate meeste kaasadel oli keelatud kanda samalaadseid ehteid linna auväärsete emandatega.

Pidulik rõivastus
Eesti keeles  |  In English  |  На русском
(+372) 505 7 303 |                                         Hansapäevad Tartus 22.-24. juulil 2011